Selles osas on mul külas Kaido Õim, kes on olnud kaitseväes tegevteenistuses üle 30 aasta ning osalenud seitsmel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.

Kaido on staabiveebel ja Scoutspataljoni pataljoniveebel ning teeninud muu hulgas Bosnias, Afganistanis ja Iraagis. Viimasel välisoperatsioonil Iraagis tunnustati teda silmapaistva ja eeskujuliku teenistuse eest Ameerika Ühendriikide teenistusmedaliga.

Saates räägime, mida tähendab sõduriks olemine väljaspool vormi. Kuidas tulla missioonilt päriselt tagasi, leida uuesti oma koht peres ning hoida lähedust ja usaldust ka siis, kui elu viib pikaks ajaks kodust eemale.

Vestluses jõuame julguse, hirmu ja haavatavuseni. Kaido ütleb, et „julgust ilma hirmuta ei ole olemas“, ning jagab ausalt ka üht oma elu kõige raskemat hetke. Räägime sellest, miks ei ole alati vaja inimest parandada või talle nõu anda ja vahel piisab sellest, kui keegi päriselt kuulab.

20. augustile kohaselt räägime ka vabadusest, patriotismist ja uhkusest Eesti üle. Kaido jaoks on vabadus õigus ise otsustada, kuidas elada, olla ja mõelda. „Teistsugust Eestit ei ole, kui me seda ise teistsuguseks ei tee.“

Osa lõpus vastab Kaido ka Inga Lunge jäetud küsimusele: „Kui sa saaksid praegu oma elu hetkega täiesti ringi teha, siis kellena, kus ja mida tehes sa elaksid?“